Suur Gatsby

180-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat sarjast XX sajandi raamat, Eesti Raamat 1966

Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike.

Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque´i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani.

«Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.

————————
«Suurt Gatsbyt» pidas kirjanik ise oma kõige tugevamaks teoseks. Pool aastat enne oma surma kirjutas ta tütrele: »…kuidas ma praegu sooviksin, et ma ei oleks kunagi end lõdvaks lasknud ega tagasi vahtinud — vaid oleksin ütelnud pärast «Suurt Gatsbyt»: «Ma leidsin enda, nüüdsest peale on see kõige olulisem. See on minu otsene kohus, ilma selleta ei ole ma mitte midagi.»» Ja tõesti — ei ole mingit kahtlust, et «Suure Gatsby» näol on tegemist tippteosega, mida võib õigusega pidada XX sajandi ameerika kirjanduse üheks silmapaistvamaks saavutuseks. Seda tõendavad nii raamatu kõrge kunstiline teostus kui vaieldamatud sisulised väärtused.

Katkendid raamatust:
«Tol õhtul, kui ma esmakordselt Gatsby majja läksin, olin mina arvatavasti üks vähestest külalistest, keda oli tegelikult kutsutud. Gatsby juurde ei oodatud küllakutset – sinna lihtsalt mindi. Istuti autosse, sõideti Long Islandile ja leiti end korraga Gatsby väravast. Tavaliselt leidus ikka keegi, kes Gatsbyt isiklikult tundis ja uustulnukaid tutvustas, seejärel aga pidas igaüks end üleval, nagu viibiks ta mõnes lõbustuspargis. Juhtus mõnikord sedagi, et külalised tulid ning läksid, ilma et nad oleksid peremeest kohanud – tulid selle lihtsameelse endastmõistetavusega, mida Gatsby pidudel kasutati sissepääsupiletiks.»

————————–

Jay Gatsby oli noor, nägus ja pururikas. Maailm oli tema ees valla. Ja ta korraldas kõige suurejoonelisemaid pidusid.

Igal nädalalõpul käis suur särav seltskond tema häärberis söömas, joomas, tantsimas ja majaperemehe salapärase mineviku üle arutamas. Kellegi sõnul oli ta sõja ajal Saksa spioon, teiste meelest pärines mõnest Euroopa dünastiast. Oli ta salaviinaga hangeldaja või lausa mõrvar? Gatsby oli ilmunud eikusagilt ja paistis nüüdki keset rahvahulka alati üksi, pilk otsimas piduliste pöörisest midagi või kedagi …

«Tol õhtul, kui ma esimest korda Gatsby majja läksin, olin mina arvatavasti üks vähestest külalistest, keda oli tegelikult kutsutud. Gatsby juurde ei oodatud küllakutset – sinna lihtsalt mindi.»

«Ja minule meeldib, kui on palju rahvast. Nii on hoopis intiimsem. Väikestel olengutel ei ole kunagi seda omaette olemise tunnet.»

«Hea küll,» ütlesin, «olgu peale tüdruk. Aga seda ma loodan, et temast tobu kasvab. See on kõige parem, mis ühest tüdrukust siin ilmas võib saada – ilus tobuke.»

«Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest – homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja … Ja siis ühel ilusal hommikul …»

«Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku.»