Puhtus ja oht. Mõistete rüvetus ja tabu analüüs

336-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Avatud Eesti Raamat, TLÜ kirjastus 2015

Antropoloogi ja kultuuriteoreetiku Mary Douglase uurimus „Puhtus ja oht: mõistete „rüvetus“ ja „tabu“ analüüs“ (esmatrükk 1966) on märgilise tähtsusega teos kogu 20. sajandi humanitaarias ja igati relevantne ka 21. sajandi inimese argipäevas. See puhtuse ja rüveduse omavaheliste suhete analüüs tõstis Douglase antropoloogiat ning ka sotsiaal- ja humanitaarteadusi enim mõjutanud uurijate hulka, kuhu ta on jäänud tänini.

Uurimus “Puhtus ja oht” analüüsib seda, kuidas inimesed piiride tõmbamisega oma maailma korrastavad. Raamatus selgitab Douglas elavas ja graatsilises proosastiilis ning värvikate näidete varal (tolmupühkimisest kuni religioossete praktikateni) puhtuse ja ebapuhtuse, püha ja rüveda tajumise tagamaid ja sellise liigitamise mõju kogu meie maailmamõistmisele.
Kelle tarvis me tõmbame piire lubatu ja keelatu vahele? Miks tekitavad piiripealsed nähtused meis ebamugavust? Mustrid, mis jaotavad maailma lubatuks ja keelatuks läbivad kõiki olemise tasandeid, ilmnedes lisaks suurtele narratiividele ka loendamatutes igapäevapraktikates.

„See raamat on lihtsalt muutnud seda, kuidas inimesed omaenda
maailma näevad ning tõlgendavad noid igapäevaseid
vahetegemisi, mida küll pidevalt silmas peetakse, ent mida
on raske mõista, sest need on nii argised. Õigupoolest oligi
see üks peamisi paradigmanihkeid, mille tekkele see suhteliselt
väike raamat kaasa aitas – uudishimulik nihe Teise
juurest enda ja oma ühiskonna, nii-öelda kodu-antropoloogia
juurde.“

(väljavõte Patrick Laviolette’i “Puhtuse ja ohu” eestikeelsele tõlkele kirjutatud eessõnast)

1991. aastal arvas Times Literary Supplement “Puhtuse ja ohu” saja mitteilukirjandusliku raamatu hulka, mis on enim mõjutanud Lääne avalikku diskursust pärast Teist maailmasõda.

Mary Douglas (1921–2007) on Briti sotsiaalantropoloog, kes on kõige tuntum oma sümbolismi- ja religioonialaste uurimistööde ning riski mõiste kultuurianalüüsi poolest. Ta töötas enam kui veerand sajandit University College Londonis, kuid on õpetanud muuhulgas ka Princetoni ülikoolis. Oma töödes käsitles Douglas väga erinevaid teemasid nagu riskianalüüs, keskkond, tarbimine ja toidukultuur. Lisaks „Puhtusele ja ohule“ on tema sulest ilmunud mõjukad teosed Natural Symbols (1970), How Institutions Think (1986) ja Risk and Blame (1992).