Inimese meetod

528-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat sarjast Eesti mõttelugu, Ilmamaa 1996

ÜMBRISPABER PUUDUB!
Filosoofia maine teaduste kuningannana lähtub keskajast. Vaevaliselt tasakaalustunud kooselu tingimustes selgus peagi, et tarvis on koolitatud inimesi, kes igapäevase eluga kaasuvaid kitsaskohti suudaksid talutavaks muuta. Nii ilmuvad ülikoolid, milles õpetatakse usu-, arsti- ja õigusteadust; esimene peab kaasa aitama hinge, teine keha ja kolmas ühiskonna tervise tugevnemisele. Taotledes täielikkust lisati eelmainituile neljaski, filosoofiateaduskond, mille hooleks jäi kõigi ülejäänud tarkustega tegelemine. Üksikteaduste tähtsuse kasvades ja teoloogia taandudes kahanes ka filosoofia aupaiste, kuid tänu kunagisele tarkuste koondaja seisundile jääb teaduste teaduse aunimi talle möödunud sajandi alguseni alles. Siitpeale tuleb juhtseisund loovutada. Toimida üksiteaduste üldistajana filosoofia ei suuda ja teoloogiat dubleerida ta ei taha; niisiis pühenduvad filosoofid oma teaduse suutlikkuse selgitamisele ja tagajärjeks kujunebki kahesugune suhtumine filosoofiasse, mis käesoleval sajandil on olnud üsna üldine.

Alfred Koort, esimene Eesti kutseline filosoof, ilmus seega õhtumaise mõtteteaduse loojangul. Ajal, mil tema kaalutles, kuidas uudsed mõttekäigud kõlaksid eesti keeles kõige arusaadavamalt, räägiti mujal juba kogu senise filosoofia ning isegi inimese ületamise vajadusest. Ei puudunud ka hääled, mis valge rassi eelseisvat hääbumist kuulutasid millegi endastmõistetavana. Minevikule orienteeritud suunitlus, Valgustusajastuni valitsenu, oli asendunud kindlalt sihiseadega tulevikku.

Üle poole sajandi on sellest möödas ja tulevikust räägitakse rohkem kui kunagi varem. Üksteise järel pudenevad sajandeid kehtinud väärtused rumalusest tingitud eelarvamuste hulka. Selline on asjade loomulik käik, minevik ei suuda antud juhul mingeid suuniseid anda. Niipalju ainult saab möödunust teada: kui tulevikku hakatakse ette valmistama liiga teadlikult, siis pole välistatud, et hiljem tuleb algusesse naasta. Tõendiks selle kohta on ka Alfred Koorti käsitlused, mis nüüd, aastakümneid pärast valmimist, on raamatuks koondatuna ilmunud.