Kalevala (1985)

Ei leidu ühtegi teist rahvaeepost, mis oleks nii hilissündinud ja ühtlasi nii rahvaehtis kui «Kalevala». Lugejat võlub see oma fantaasia suurejoonelisusega, kujude loomise tundeehtsusega ja impressionistliku muljevärskusega.

Mõtleb nüüd mu meelekene,
ajud need aru peavad,
meel see lükkab laulemaie,
suu kutsub kõnelemaie,
põlist viisi veeretama,
lugu pikkada laduma.
Sõnad suussa mul sulavad,
kõned muistsed keerutavad,
ise keelelle ronivad,
vaovad hammaste vahelle.