Kättpidi Keenias

Aafrika oli terra incognita kuni Linvingstone´i suurte reisideni. Eesti reisikirjanduses napib häid Aafrika-raamatuid paraku senini. Õnneks hakkab lünk nüüd täituma.

Peeter Vihma tegi vabatahtlikutööd Keenias. Ja on kirjutanud sellest ühe eheda raamatu. Koos slum-mide, haÅ¡iÅ¡i, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma – must ja valge – on endiselt teineteisest nii pagana kaugel.

Tiit Pruuli, maailmarändur Aafrika võib olla pime paik. Nagu aasta vabatahtlikuna Keenias veetnud Peeter Vihma kirjutab, on Aafri-ka pimedus selline, et kui tuld ei põle, siis tõesti mitte midagi ei näe. “Kättpidi Keenias” on võimalus süüdata lamp ja vaadata Musta Aafrika südames (kuid kui süda asub inimeste idaküljel, siis ehk võib sama üldistust laiendada ka mandritele) veidike ringi. [—]

Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma – elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem – leidnud, et ta kukkus vabatahtlikuna läbi. “Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ette-võtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha,” kirjutab ta samas. Kui kas või iga sajas vabatahtlikuks läinu tuleks tagasi sellise raamatuga, pole kellegi jaoks olemas mingeid läbikukkumisi. Siis muidugi ja igal juhul.