Kuidas ma lolliks hakkasin

Antoine, kahekümne viie aastane Birmast pärit heast perekonnast noormees kirjeldab probleeme, mis tekivad siis, kui olla liiga intelligentne ja sellest tulenevalt nõudlik.
Ta püüab leida väljapääsu olukorrast, mis on talle väljakannatamatuks muutunud. Kõike seda meile jutustades pilab ta viisakalt kaasaegsete elu. Et olla normaalne, ei tohi mõelda, peab tarbima. Vestlused külalistega on asendanud televiisor, kodukujundusel on samuti omad normid. Ja ainult ajast mahajäänud on truud oma abikaasadele.
Prantslasliku põhjalikkusega kirjeldatakse meile pisimaidki detaile alates puudustkannatavate literaatide elust kuni börsimaaklerite bürooni.