Kurbmäng Paabelis

Paabel oli masinavärk elamiseks, vertikaalne labürint, kanoniseeritud ortodoksse õpetuse järgi koonusekujuline hiigelmonstrum, mille nõelterav ots toetus kilpkonnale planeedil N. Andromeeda udukogus. Paabeli skeleti moodustasid vertikaalne Ilmapuu ja selle külge rõhtsalt kinnituvad, alt üles üha laienevad ümmargused platood, mis olid suurkorruste põrandaiks ja lagedeks. Madalaima suurkorruse diameeter oli tühiselt väike — sealkandis elutsevad tillud ehk pisid, pajatas Paabeli urbaniseerunud ja pöörase fantaasiaga folkloor. Kõrgeima platoo diameeter oli aga inimmeeltele ettekujuteldamatult suur, antipositivistlikud filosoofid olid selle, nagu ka vertikaalse Ilmapuu kõrguse kirjeldamiseks käibele lasknud lõpmatuse tunnetamatu mõiste. Ja küllap oli võimatus tajuda ülaplatoode avarust põhjuseks, miks tasakaalustavad kuulujutud teatasid neil korrustel elunevatest gigantidest ehk vägadest.
Õnneks meie romaan kohatute väljamõeldistega ei tegele. Meie romaani sündmustik areneb Tuhande Neljakümne Teisel Suurkorrusel; sellel, nagu ka sadadel alumistel ja pealmistel naabritel, elavad normaalmõõtmetega pabeliidid — meesteks ja naisteks jagunevad (tühiste eranditega androgüünide näol), kahejalgsed (erandid maha arvatud), keskmiselt 167 sentimeetrit pikad, närvisüsteemi ja mõtlemisvõimega isendid, kelle olemasolu mõte ja eesmärk teaduse pingutustest hoolimata pole senini selgunud.