Mereleksikon

592-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996

Selle raamatu loomise mõte tekkis merendusterminoloogiakomisjoni korrapärastel kooskäimistel Eesti Meremuuseumis. Komisjoni kuulusid meremehed, meremuuseumi töötajad ja merendushuvilised, kes valutasid südant eestikeelse merenduse oskuskeele hääbumise pärast mõne teise keele (kord vene, kord inglise keele) survel. Komisjon seadis ülesandeks taaselustada ja vaja­duse korral luua eestikeelseid oskussõnu (selleks kaasati töösse keeleteadlane R. Kull). Peagi jõuti äratundmisele, et eesti merenduskeelt saab kõige paremini elus hoida ikkagi mahu­ka sellealase teatmeteose üllitamisega. Nii panidki kaugsõidukapten U. Laur ning meremuu­seumi teadurid R. Naber ja B. Pao ühel oktoobrikuu päeval 1983 paberile «Mereleksikoni» idee­kavandi, mis nüüdseks on «Eesti entsüklopeedia» toimetajate abiga saanud raamatuks ning mida selle tegijad on hakanud kutsuma Merleks.

Raamatu tegijad on üritanud koguda sellesse ainest, millel on otsene (ja mõnikord kaugemgi) seos merega. Kindel eeskuju puudus, sest sellist üheköitelist leksikoni, mis hõlmaks kõike me­reudusse puutuvat, Merle tegijate käsutuses polnud. Eelistati originaal- ja arhiivimaterjali. Raa­mat on Eesti-keskne. Lisaks tõsistele artiklitele leidub neidki, mis rangelt võttes pole päris ent­süklopeedilised.

Merle on sündinud paljude autorite, toimetajate, retsensentide ja illustreerijate rohkem kui 10-aastase töö viljana. Autoritena lõid kaasa paljud väliseestlased, nende abi oli eriti teretul­nud ajal kui teabe hankimine välismaalt oli väga raske. Nii on andnud tänuväärse osa raamatu tegemisse E. Sanden Inglismaalt, E. Pettäi jpt. Rootsist ning baltisakslane E. Grohmann Sak­samaalt. Märkimisväärne abi oli ka Eesti merendus- ja kalandusorganisatsioonide rahaeraldis-test, eriti käsikirja ettevalmistamisel, mida tehti põhiliselt ühiskondlikel alustel. Kahjuks peame tõdema, et teatmeteose koostamine on võidujooks ajaga, milles kaotajaks jää­vad alati raamatu tegijad. Nii on leksikoni ilmudes osa arvandmeid vananenud, paljud raamatu lehekülgedel olevad isikud surnud ning nii mõnigi laev lakanud olemast. Ka raamatu tegijate read on hõrenenud: manalateele on läinud autorid H. Anton, l. Goldman, H. Jalasto, P. Kaur, H. Kuivjõgi, R. Kurgo, K.-O. Leemel, L Link, A. Luige, H. Olters, K. Ott, l. Paul, E. Russow, H. Sepp, R. Sepp ja E. Valpi, toimetaja E. Hallikma ning fotograaf A. Orupõld. Ja ikkagi — kuigi aega läks, on MerLe nüüd valmis ja ootab esimese eestikeelse merendusala­se entsüklopeedilise teatmeteosena heatahtlikku lugejat. Kui ta aitab natukenegi kaasa, et Eesti saaks jälle eestikeelseks mereriigiks, nagu ta oli enne II maailmasõda, et Eesti merendusasutustes ja Eesti lipu all sõitvates laevades kõlaks jälle eesti keel ning eesti noored hoomaksid taas kaugete merede kutset ja valiksid raske, kuid huvitava meremeheelukutse, on see raamat oma põhieesmärgi täitnud ja oma tegemise vaeva väärt.