Militaristi päevik. Vene kroonu kroonikad. Toimik nr. 1

272-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat, Knopka 2013

Kes sõjaväes on teeninud, see tsirkuses enam ei naera…
Või kui naerab, siis on sellest tsirkusest piisavalt palju aega mööda läinud.
Viiemiljonilises inimhulgas (väidetavalt nii suur olla olnud Nõukogude Armee koosseis) juhtus vältimatult igasugu jaburusi, kui ka seesuguseid juhtumeid, mis hilisema meenutuse käigus suu muigele veavad. Mõned nendest internetis liikuvatest lugudest on nüüd kinni püütud ning huvilistele lugemiseks kaante vahele topitud.

Näiteks selline…
Meie komandopunkti ekspluatatsiooniks üleandmise päev sattus
olema talvel. Kohale sõitis komisjon eesotsas kindraliga, kellel oli
kaasas terve õukond, kontrollivad polkovnikud, majorid ja muud
loomad. Sellest seltskonnast kulges mööda soldat aerodroomi
autopataljonist. Bušlatt õline, üleni räpane, ajamata habemega.
Au andmata tormas ta vaikides mööda rada, äärepealt kindralit
lumehange tõugates. Tummstseen. Autopati komandör oli poolsurnud,
zampoliit minestuse äärel. Kindralmajor vaatas sõdurile
järele ning ütles ühele polkovnikule:
„Vaat mispärast kõik imperialistid meid kardavad!”