Ornamendi kujundamise alustest

184-leheküljeline suures formaadis ning kõvas köites õpperaamat, Kunst 1965

Lugejal võib tekkida küsimus, kas matemaatilistele seaduspärasustele tuginevaid süsteeme on vaja, kas säärased ranged ülesehitussüsteemid on vahetult loomingus kasutatavad. Iseloomustab ju praeguseid lahendusi ja otsinguid vabam, intuitiivsem, vähem reeglipära tunnustav käsitlus, valitseb asümmeetria, looduspäraselt vaba rütm ja fragmentaarsus. Kujunduslikele seaduspärasustele, mis loova mõtte ja harmoonia tunnetuse põhjal kujunesid praktikas reegliteks, on märksa hiljem leitud teaduslik alus. Egiptuse ja kreeka meistrid, kes häid ja huvitavaid ornamente kujundasid, ei tundnud muidugi süsteeme, mis käesoleval sajandil ainestruktuuri uurimisel on avastatud. Nad kujundasid oma geniaalse mõtte baasil. Kaasaegne kunstnik loob intuitiivselt ainult näiliselt. Ta tegevus juhindub teadvuses salvestunud teoreetiliste teadmiste ja praktiliste kogemuste kompleksist, teose analüüsimisel aga toetub ta juba teadlikult neile mõlemale.

Teiseks võib küsimuse seada käesoleva teema vajalikkuse kohta. Industrialiseerimise arenguga seoses oleks nagu loogiline esemete dekoorita kujundamine. Ornament võib seetõttu näida minevikunähtusena. On olnud perioode, mil eitati dekoori. Teatava aja möödumisel hakati aga dekoori taas kasutama. Ornamendi kasutamine ei ole ainult moe küsimus. Ornamenteerimine on üks inimese esteetilisi vajadusi. Ornament sünnib ka tootmises mehaanilise rütmi tulemusena, näiteks põimimisel, kudumisel. Igal juhul – kui ornamenti kasutada, peab seda tegema põhjendatult, vastavalt ülesande iseloomule, otstarbele, materjalile ja tehnilisele menetlusele.

Igal kunstnikul kujunevad oma tõekspidamised ja tavad, väljenduslaad ja vormikäsitus. Ta valib kujundamisvahendid vabalt, otsib ja leiutab uusi, mis sobivad ja vastavad tema veendumustele, kujutatavale ainevallale ja ideele. Esitatud materjal on elementaarne, pigem teoreetiline, konstruktsioonidest juhinduv kui loov; neile saab ehitada ja nende rakendamine annab ka teatava tulemuse. Iga konkreetse kujundamisülesande puhul võib aga tekkida vaieldavusi. Skeemid ja süsteemid annavad ornamendi võimaliku struktuuri, kuid neid skeeme ja süsteeme tuleb näha ja rakendada uues olukorras, vastavalt kaasaegsetele ilunõuetele ja ellusuhtumisele.

Et ornamendi kujundamise võtted ja viisid muutuvad ja arenevad pidevalt lakkamatute loominguliste otsingute tõttu, siis jääb teooria paratamatult tegelikkusest maha. Mõningaid nendest võtetest ei kasutata praegu kas aegumise või keerukuse, s.t. raskesti rakendatavuse tõttu. Nii kuuluvad selleski väljaandes kasutatud näidised juba möödunud etappi, nad on valitud paljudest ajajärkudest ning üldmulje on seetõttu ebaühtlane. Kujundamise seaduspärasusi saab aga kahjuks selgitada juba valminud loomingu varal; siin on lähtutud eeskätt mõtte selguse nõudest ja uuemas loomingus ei leidu kõike vajalikku näideteks.

Käesoleva raamatu peatükkides käsitletud võtteid ja süsteeme saab kasutada nii süstemaatilises õppetöös kui ka isetegevuslikes õpinguis. Arvan,et esitatud materjal ei paku huvi neile, kes on ornamendi loomise saladustesse sügavamalt tunginud, kuid algajad ja õppijad peaksid siit leidma selgitusi nii mõnegi probleemi kohta. Ühtlasi peaks ornamendi loogika ja tema seniste traditsioonide tundmine ergutama mitmekülgsemalt ja kriitilisemalt juurdlema kujundusprobleemide üle.