Valitud luuletused: Zbigniev Herbert

316-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites luuleraamat, Hendrik Lindepuu 2008

See suurepärane luuleraamat on kahjuks varjunud halli rüüsse, mistõttu ei pruugi riiulis pretensioonikama välimusega üllitiste vahelt välja paista. Kes aga teavad Hendrik Lindepuu poola kirjanduse tõlkeid, ei lase ennast kindlasti välimusest petta. Usutavasti on Zbigniew Herbert laiemale eesti lugejaskonnale tundmatu nimi, kuid raamatu tagakaanelt võib lugeda, et tegemist on XX sajandi teise poole olulisema luuletajaga kogu maailmas.

Herberti luuletused on nagu mõttemängud, mis võivad teksti kulgedes ootamatult muutuda: võtta tõsise ilme asemel naljaka või vastupidi. Iroonia ja traagika käivad raamatus käsikäes ning kogumikus on valdavalt tunda luuletaja seesmist pinget elu vastandlikkuse suhtes. Kuigi luuletused on justkui täiuslikud ja lugejale mõte serveeritud, siis teeb need veelgi köitvamaks autori otsisklev ja rahutu hääl. Mida rohkem raamatut edasi lugeda, seda enam see hääl sealt välja paistab.
Zbigniev Herbert-i luuletused on klassitsistlikud, innustatud antiikkirjandusest.

——————————————————————————–
Omamoodi huvitav on autori loodud tegelaskuju Pan Cogito, kelle nimi mõjub koomilisena, kuid kellega seotud luuletused on tihtipeale kurva alatooniga. Humoorikalt annab luuletus „Pan Cogito kahest jalast“ edasi selle karakteri üldinimlikkuse:

ja nõndaviisi
kahel jalal
vasakul mis võrreldav Sancho Panzaga
ja paremal
mis meenutab kahvatut rüütlit
läheb
Pan Cogito
läbi maailma
kergelt taarudes (lk 162)

——————————————————————————–
Kogumiku järelsõna on kirjutanud niisamuti poola luuletaja Adam Zagajewski, kus kohe alguses ka mainib, et Herberti luulet on paljuski mõjutanud II maailmasõjaaegsed kogemused. Otseselt väljendub see sõjateemalistes luuletustes, kuid tegelikult paistab see punase niidina läbivat kogu loomingut. Raamat on siiski teemade ja vormimängude poolest vaheldusrikas, kust leiab näiteks vaimukaid müüdikriitilisi proosaluuletusi või vabavärsis ja kõlamängulist luulet ilu ja headuse ning kurjuse vahekorrast. Eriliselt paelub luuletuste sundimatu kulg, kus ootamatult vaheldub lüürilisus irooniaga või hoopis groteskiga (nt katke luuletusest „Vanaema“):

minu kõige püham vanaema
pikas kitsas kleidis
lugematute
nööpidega
kurguni kinni
nagu orhidee
nagu arhipelaag
nagu tähtkuju (lk 285)
***

Siret Remma
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja